Meie kooli huvijuht Liina Sauk
Viimasel nädalal enne talvevaheaega vestlesin meie kooli huvijuhiga, et temast rohkem teada saada ja see uus teadmine ka teistele edastada.
Liina Sauk on põline tartlane ja reiniklane, siin on ta üles kasvanud ja hariduse omandanud. Ta on aktiivne inimene, kellel on palju erinevaid hobisid, nagu reisimine, käsitöö, aiandus ja rahvatants. Viimasega on ta tegelenud juba üle kahekümne aasta. Rahvatantsuga alustas ta juba üheksandas klassis, kui toonases 10. Keskkoolis pani uue rühma kokku Meeme Liivak. See meeldib talle just selle hea seltskonna pärast, mis alati imekombel igas rühmas on. Lisaks ei pea tema sõnul rahvatantsu trennides pidevalt millegi üle muretsema ja liigset pinget tundma, sest trenn on lõbus, samas piisavalt koormav. Rahvatants on viinud teda ka väga paljudesse maailma eri paikadesse. Viimasel suvel külastas ta TTÜ tantsuansambli Kuljus liikmena Ungarit, mis oli ta sõnul väga tore kogemus. Hetkel õpib ta ka ise Tallinnas tantsujuhtide koolis, et olla parem õpetaja meie kooli rahvatantsijatele.
Reiniku koolis õppis ta aastatel 1975-1986. Tema mäletamist mööda oli koolimaja (vana maja) ikka samasugune nagu praegugi, ainult nüüd on uued aknad pandud ja mõnes klassis remontigi tehtud ning mõned klassiruumid on omavahel kohad vahetanud.
Oma lapsepõlve meenutab ta heaga. See oli tore ja aktiivne. Liina tegi sporti, osales meelsasti kooli pioneeriorganisatsioonis, mida võib praegu võrrelda õpilasesindusega. Osalemine kooli liikumispeol Vanemuise laval oli temalegi unistus, mis sai täidetud ikka enamasti igal aastal. Tänu muusikaklassis õppimisele oli ta ka kooli kooride liikmeks ja osales kõigil suurtel laulupidudel.
Õpilasena oli ta enda sõnul tavaline, üldiselt nelja-viieline, aga vahel sattus ka mõni kolm sekka. Seega probleeme ei olnud, aga midagi eriti tähelepanuväärset ka mitte.
Lemmik aine oli käsitöö, see meeldib talle siiani. Lemmikute hulka kuulus ka bioloogia. Väga kasulikuks peab ta keskkoolis omandatud masinakirja oskust, mis oli kõigile A klassi tüdrukutele siis kohustuslik. Posid õppisid tol ajal autoasjandust ja B klass oli vene keele eriklass. Masinakirja tund seisnes peamiselt erinevate kirjade ja avalduste vormistamise õppimises, tekstide ümber trükkimises trükimasinaga ja pimekirja harjutamist. See on tema sõnul teda palju aidanud. Tänu sellele teab ta, kuidas kirjutada korrektseid avaldusi ja tähtsaid kirju. Pealegi ei valmista talle probleeme arvutiga töötamine, sest arvuti klaviatuur on sarnane trükimasina omaga.
Juba kaheksandas klassis läks Liina suveks tööle lastehaiglasse, kus ta ka kogu keskkooli ajal nädalavahetustel töötas kuni ülikoolini välja. Talle see meeldis, sest õppimist see ei seganud, ning pealegi sai head taskuraha. Raske oli ainult suvel, kui sõbrad läksid kõik randa ja tema pidi hommikul vara tööle minema, kuid sel ajal saadud kogemusi peab ta väga tähtsateks.
Peale ülikooli läks Liina Sauk edasi Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse agronoomiat e. põllumajandust õppima. Sinna läks ta pigem vastu tahtmist. Algul tahtis ta minna Räpinasse aiandust õppima, sest aiandus oli ja on ka siiamaani tema suur hobi, kuid vanemate mõjutusel otsustas ta siiski EPA kasuks. Tegelikult jäi tol korral puudu ka julgusest minna Tartu Ülikooli bioloogiat õppima, mis oleks meeldinud.
Peale EPA lõpetamist sündisid lapsed. Oli muutuste aeg ja kuna põllumajanduses kadusid ära suurtootmised-aiandid jäi tal õpitud erialal töötamata. Enne kooli tööle tulekut oli ta enamuse ajast kodune ja kasvatas lapsi. Ta ei kahetse seda vähimalgi määral. Liina jaoks on kodu koht, kuhu kõik pereliikmed tahavad tulla heas ja halvas. Kodu ja perekond on tema kindlus, mis annab jõudu ja jaksu. Laste heaolu ja turvalisus on tema jaoks alati tähtsad olnud. Seda nii kodus, kui nüüd ka koolis.
Meie kooli jõudis ta huvijuhina alles neli aastat tagasi, peale seda, kui ta oli meie koolis kaks aastat lilleseade ringi juhendanud. Siis tehti talle juhtkonna poolt ettepanek tulla huvijuhiks, mille ta otsustas vastu võtta ja nii saigi Liina Saugist meie kooli huvijuht. Ta on Tallinna Ülikooli juures ka täiendanud ennast huvijuhinduse alal, et seda tööd hästi teha.
Viies teema meie kooli lahutamisele sõnab Liina, et see on väga kurb. Tema sõnul lõhutakse ära üks töötav tervik. Kaovad traditsioonid, kombed ja kooli maine. Jutule, et koolid võivad endiselt koos üritusi korraldada vastab ta, et seal tuleb mängu juba kahe üksuse vaheline bürokraatia, mis võib segada ühiseid üritusi. Ajapikku kasvavad koolid lihtsalt lahku, millest oleks väga kahju.
Milline on siis tema tegelik töö siin koolis? Tema arvates oleks kõige lihtsam öelda, et ta juhib meie, õpilaste, huvisid. Laiemalt mõeldes aitab ta õpilastel oma soove teostada, kui nad on piisavalt vettpidavad. Ta aitab õpilastel üritusi korraldada ja on ka infovahendaja meie ja muude kooliväliste ürituste suhtes. Siinkohal märkis ta ära, et samamoodi nagu on alati avatud tema kabineti uks, kui ta parasjagu seal on, samamoodi on ka avatud tema erinevatele ettepanekutele, igasuguste ürituste ja muude huvitavate asjade suhtes, mis aitaksid koolielu põnevamaks teha.
Viimaks edastab ta meie lehe kaudu õpilastele oma sõnumi: „Proovige kooli ajal ära kõik teile antud võimalused ja leidke see parim, mis teile enim meeldib. Pärast võib see proovimine-katsetamine muutuda kole kalliks. Kool on õppimise koht igas mõttes, siit võtke kaasa ainult positiivsed mälestused!“
Jaan Lašmanov
