Persoon: Direktor Toomas Samm
Võtsime ühel päeval kogu oma varutud julguse kokku ja läksime direktori jutule. Mitte et oleks olnud põhjust teda otseselt karta, aga ikkagi ju direktor. Õnneks võeti meid rõõmsatujuliselt ja lahkelt vastu. Direktori
juurde mineku esimene põhjus oli see, et näeme küll tihti pikka ja tõsist meest koridoris liikumas, kuid kui palju me temast tegelikult teame. Istusime siis direktorile vastu ja püüdsime oma ärevust maha surudes teda pisut tundma õppida. See, mis me teada saime, oli uus ja huvitav.
Jaan Lašmanov ja Kristiina Kütt
Keskhariduse on meie direktor saanud Türilt, kuigi elanud on ta mitmetes erinevates Eestimaa paikades. Türile kolis ta 1953. aastal ja kogu oma kooliaja veetis ta selles Eestimaa südames asuvas väikelinnas. Oma lapsepõlve peab ta tegusaks. Tema kohta olla öeldud, et ta on poiss, kes pudeliski paigal ei püsi. Direktor julges ka tunnistada, et koolitöö jäi tihti tagaplaanile, sest oma aja võttis aktiivne sportimine. Sageli võttis ta küll koolimapi kaasa, kuid päevi täitsid tihedad trennid. Eriti on talle meelde jäänud talvised suusa- ja uisutrennid ning korvpall. Vaatama sellele olid tema tunnistusel korralikud hinded, sest pea oli hea, lihtsalt vahel ei olnud aega õppimiseks. Oma lapsepõlvele vaatab direktor tagasi rahuldustundega, sest arvestades sel ajal valitsevaid olusid, elas tema pere hästi.
Pärast keskkooli lõppu 1966. aastal kolis direktor oma ema pahameeleks Tartusse. Sel ajal oli Türil kombeks Tallinnasse tehnikat õppima minna. Meie direktor aga ütles, et tema masinatega ei tööta, teda huvitab töö inimestega. Nii sattuski ta õppima õpetajaks. Kui alguses oli ta kahevahel kas õppida kehalise kasvatuse või matemaatika õpetajaks, siis numbrid ja võrrandid võitsid. Direktoriks saamisest oli mõte sel ajal muidugi veel väga kaugel. Hariduspõllul juhiks sai ta 1978. aastal. Reiniku kooli (sel ajal Tartu 10. keskkooli) jõudis meie praegune direkor 1985. aastal matemaatika ja füüsika õpetajana. Kolm aastat hiljem sai temast juba kooli direktor, seega on ta ametis olnud juba 20 aastat.
Meie kooliga on ta väga rahul. Direktorina alustades
võttis ta üle juba tugeva kooli juhtimise ja tema eesmärgiks oli eelkõige kooli taseme säilitamine. Praeguseks on tema arvates kool oma mainet veelgi parandanud. Väikeseid rõõmuhetki leiab direktor igas päevas. Näiteks 22. jaanuaril sõlmis direktor koostöölepingu Tartu Ülikooliga, mis on seda hinnatavam, et selline leping on ainult 17. Eesti koolil. Et sport on endiselt direktorile südamelähedane, rõõmustab teda iga karikas või medal, mille meie õpilased on välja võidelnud. Ka õppeedukusega jääb direktor rahule, sest hiljuti tehtud ülevaatest selgus, et enamik meie kooli õpilastest õpib hästi. Samas tuleb tal siiski nentida, et on momente, kus “pea on juba paistes”.
Rääkides oma vabast ajast, tõdeb direktor kurvastusega, et sportimisega ei jõua enam tegeleda, sest vanus tuleb peale ja kilod otsa. Spordi asemele on aga tulnud ehitamine, millele kulub nüüd suures osas direktori vaba aeg. Ta on ise ehitanud oma perele suvila ja aidanud valmis ehitada mitmed korterid, sest suguvõsast, kust tema tuleb, on ta ainuke mees. Sarnaselt teistelegi vaatab ka direktor õhtuti televiisorit. Eriti tähelepanelikult jälgib ta poliitikat ja uudiseid. Kui on midagi olulist, haarab ta ka lehe järele. Interneti jaoks tal eriti palju aega ei jätku. Oma muusikaannuse saab ta kätte kuulates Elmari raadiot. Eriti uhke on Elmari raadiot kuulata just seetõttu, et üheks reporteriks on seal meie oma kooli vilistlane.
Direktori isiklikud lapsed on juba suureks kasvanud ning elavad oma elu. Tõsi, mitte väga kaugel, paarisaja meetri kaugusel isast-emast. Koos naisega külastab direktor tihti oma lapsi ja lapselapsi. Eriti hoolsalt jälgib ta tütre kolmekuise põnni kasvamist. Koduloomi direktor ei pea, sest arvab, et linn pole loomale õige keskkond ja maal on ta ainult kolmel kuul aastas. Ta leiab, et kui loom võtta, tuleb tema eest vastutustundega hoolt kanda.
Kuulates direktori juttu, tundub, et suure vastutustundega suhtub ta ka oma õpilastesse. Õpilastena võime öelda, et meie direktor on avatud ja positiivse ellusuhtumisega inimene, keda ei tasu karta. Seda aga muidugi juhul, kui ise oled viks ja viisakas õpilane. Vana maja marakrattidel tuleks aga suurt ja tugevat meest koolimajas alati silmanurgast jälgida ning uue maja õpilastel eeskujuks võtta.
