Persoonid

Meie kooli tugisüsteem - Vendelin, Laumets, Prei!

	17. september 2009 kl 20:49
	Andry Silla

Mis on Teie ülesanne koolis?
Karjäärinõustaja: Tegelikult on selline uhke lause „karjäärivalikute esmane suunamine“ ehk siis võiks olla individuaaltöö lapsega, aga meil on palju õpilasi. Seega tuleb kindlasti ka ühistegevusi planeerida. Sihtgrupp on 8.-12. klass. Kaheksandas toimub esmane eneseuurimine, üheksandas on testmine +45 min vestlust. 10. klass reegline kohaneb oma esimese valikuga. 11. klassis hakkab taas valikute tegemine erinevate ürituste kaudu, mis jätkub 12. klassis, kus on neid üritusi juba väga palju (kohtumised vilistlastega, koolide tutvustused jne). Eraldi tooksin välja töövarju päeva, mis on hea võimalus reaalselt töökohal viibimiseks ja täpse info saamiseks mingi ameti kohta.

Psühholoog: Minu põhiülesanne koolis on õpilaste ja lastevanemate nõustamine koolis ettetulenevate probleemide, õppimisprob-leemide ning ka isiklike probleemide asjus. Ja väiksemate laste puhul ka lihtsalt sõbraks ja toeks olemine.Ma ei annagi niipalju nõu, vaid aitan neil ise selgusele jõuda, mis oleks lahendus.

Sotsiaalpedagoog: Minu ülesandeks enamasti on kõikvõimalike erinevate probleemidega tegelemine. Ennekõike põhjuseta puudumistega, lisaks kõikvõimalike erinevate koolis toimuvate situatsioonidega. Näiteks koolivägivald ja seaduste rikkumine, sealjuures eelkõige suitsetamine.

Milline näeb välja Teie päev?
Karjäärinõustaja: Kõik päevad on hästi erinevad, sest lisaks põhitööle on mul ka tunnid: psühholoogia 10. klassis, perekonna-õpetus 12. klassis ning 6. klassis suhtlemine. Kabineti jagame me kolmekesi koos psühholoogi
ja sotsiaalpedagoogiga kahes majas, seega peame me sättima neid aegu, millal on võimalik individuaaltöid teha. Aga tavaliselt päeva algus on kuskil kell kaheksa ja päeva lõpp umbes pool neli. Selles vahemikus ma olen kõigile kättesaadav. Kui mitte tunnis, siis vahetunnis ikka.

Psühholoog: Sarnaselt eelkõnelejaga on minugi päevad väga erinevad. On kliente, kes käivad iga nädal, on neid, kes saadetakse või ise tulevad ühekordsele nõustamisele. Lisaks sellele ma aitan sotasiaalpedagoogi jooksvate probleemide lahendamisel. Suitsetajate jahtimisega ma ei tegele, aga kõige muu puhul püüan abiks olla.

Sotsiaalpedagoog: Mulle meeldib minu töö seepärast, et kui ma hommikul tööle tulen, siis ma ei tea iialgi mis õhtuks juhtub. Võib öelda, et väga harva ma tean, mis, millal ja mida juhtuda võib, sest ma ei tea iial, millega keegi hakkama saab. Aga ma olen olemas. Ma annan ka tunde seitsmendikele ja viiendikele – inimeseõpetust ja terviseõpetust. See on positiivne vaheldus minu tööle.

Milliste probleemidega on enamasti Teie poole pöördutud?
Karjäärinõustaja: Kõikide probleemidega, mis on seotud otsuste langetamise, valiku tegemise või konkreetse õppeasutuse kohta infoküsimisega. Info otsimisel ma kasutan alati Tartu Info- ja Karjäärinõustamiskeskuse abi. Vajadusel suunangi õpilase sealse karjäärinõustaja juurde edasi.

Psühholoog: Väiksemad lapsed tulevad õppimis-, kooli-, suhtlemis- või vägivallaprobleemidega. Tihti suunab neid õpetaja. Suuremad õpilased tulevad sageli ka isiklike probleemidga. Ma ei saa öelda, et oleks mingi kindel valdkond välja arenenud.

Sotsiaalpedagoog: Õpilased tulevad ka minu poole probleemidega. Koolivägivald on enamasti põhjus, miks tullakse ja mul on hea meel, et nad otsivad lahendusi.. Loomulikultka konfliktid õpetajatega. Ma teen palju koostööd psühholoogiga.

Kui palju Te ise otsite probleeme õpilaste seast?
Karjäärinõustaja: Mina käin küll selles mõttes endale ise tööd otsimas, et ma tulen õpilaste ette ja pakun oma abi. Teavitan neid, mida on võimalik minult üldse oodata.

Psühholoog: Mina olen käinud end klassides tutvustamas ja näidanud, et ma olen olemas ning et minu poole saab pöörduda. Mingit otsest lobitööd, et ma käiksin endale kliente värbamas, midagi sellist kindlasti ei ole.

Sotsiaalpedagoog: Mingil määral me psühholoogiga käime probleeme otsimas. Me käime aeg-ajalt klassides rääkimas, et kui on mingit infot, et midagi klassis toimub, siis võiks tulla rääkima. See ei ole nö „kitse panemine“. See on iseenda eest seismine.

Mis probleemidega pöördumist õpilaste poolt Te ootaksite?
Karjäärinõustaja: Alati julgustaks veel lisaks, et võib tulla küsima kõike, mis puudutab õppimisvõimalusi. Ma olen nõus tegema ka lisateste, kui inimesel on huvi end lisaks uurida. Ka siis, kui on mingeid takistusi edasiõppimisega, näiteks vanemate vastasseis. Kui ma ise vastust ei tea, siis ma olen kindlasti inimene, kes oskab aidata seda mujalt otsida.

Psühholoog: Minu suurim soov oleks see, et kaoks ära müüt, et psühholoogi juures käivad ainult hullud. Väga sageli on kuulda sellist reaktsiooni nagu: „Ma pean psühholoogi juurde minema? Ega ma hull ei ole!“ Asi pole ka ainult lastes, on ka vanemaid, kelle esmane reaktsioon on: „Ega mu laps mingi hull ei ole!“ Ma soovin, et inimene saaks aru, et psühholoog on see, kes püüab aidata, mitte see, kes paneb diagnoose.

Sotsiaalpedagoog: Mina sooviksin seda, et õpilased ise märkaksid, mis koolis toimub. Ja et nad julgeksid ise mingil määral sekkuda ja õigesti sekkuda. Ning ka seda, et inimene, kes kõrvalt näeb, julgeks tulla seda ise edasi rääkima, sest olgem ausad, õpilased näevad palju rohkem kui täiskasvanud.

Kas nõustute väitega, et noored on ühiskonna peegel?
Karjäärinõustaja: Ikka olen. Koolis toimuv peegeldab üldse seda, mis toimub ühiskonnas. Koolis lööb alati kõik see välja, mis tegelikult toimub. Kas järellainetusena või samaaegselt.

Psühholoog: Jah, ma olen ka sellega nõus.

Sotsiaalpedagoog: Jah! Nõustume Ingaga.

Kui heaks kiidate oma koostööd lapsevanematega?

Karjäärinõustaja: Selles valdkonnas, kus mina töötan, võiks ta parem olla, sest vanemate pöördumiste osakaal minu poole on väike. Ka nemad võiksid seda rohkem teada ja kasutada mu abi. Aga tegelikult on ka piirid, kui palju ma jõuaksin.

Psühholoog: Mina võin öelda, et vanematega on mul päris hea kontakt. Nad otsivad mind üles ja mina ise olen ka neid üles otsinud, kui on probleem selline, kus on väga vaja vanemate sekkumist. Üldiselt võib öelda, et alati on olnud selline konskruktiivne ja lahendusi
leidev vestlus.

Sotsiaalpedagoog: Ma tunnen, et läheb paremaks.
Kui ma esimest aastat tööl olin, siis vanemad suhtusid minusse üsna eelarvamuslikult.Äsja ülikoolist tulnud ja noor, vahest ei tea ta midagi. Ma usun, et ma olen jõudnud tõestada, et on asju, mida ma tean ja oskan.

Milliseid teadmisi ja oskusi eeldab teie töö?

Karjäärinõustaja: Loomulikult teadmisi hetkeseisust haridussüsteemis ja psühholoogialaseid teadmisi ja nõustamisoskusi. Pean oskama teha tööd nii inimeste kui infoga.

Psühholoog: Minu põhioskused peavad olema nõustamisoskus, kuulamisoskus, inimese tundmine, tema olemusest aru saamine lühikese ajaga ja kindlasti vestlusoskus.

Sotsiaalpedagoog: Teadmisi peab olema noortega seadusandluse osas. Kindlasti sotsiaaltöö.Pean teadma, et kui lapsel on kodus mingid probleemid, siis kuhu pöörduda ja millised on tema õigused seaduse ees. Pean olema ka suuteline väga kinnist last rääkima panema.

Millised on kõige suuremad probleemid meie koolis?
Psühholoog: Kindlasti üks suur probleem on koolivägivald, nii verbaalne kui füüsiline. Kindlasti koolivälisel alal ebaõpilaslikult käitumine, koolireeglitele mitteallumatus, suitsetamine jne.

Karjäärinõustaja: Vanusegrupiti on probleemid väga erinevad.

Sotsiaalpedagoog: Kuna mina töötan enamasti vanas majas, siis ega mina väga kursis pole, mis siin majas toimub. Aga jah, asjad mis teised välja tõid, on põhilisteks prob-leemideks, et ega mul suurt lisada ei ole.

Kui sageli pöörduvad õpilased teie poole oma algatuslikult?

Karjäärinõustaja: Tihtipeale, kui ma olen õpilastega juba rääkinud, siis nad tulevad küll ise rääkima. Sest ma olen otseselt igaühte informeerinud,
mida ta saab minult oodata.

Psühholoog: Gümnaasiumis ja võib-olla ka põhikooli vanemas osas teatakse ja tullakse. Algklassiõpilased reegline ise ei pöördu minu poole.
Sotsiaalpedagoog: Väga raske vastata. Varasema töö tulemusena on mul tehtud õpilastega kokkulepped, et kui on mingi probleem, siis tulgu kindlasti rääkima. Ja tegelikult on kokkuleppest kinni peetud. Mul on hästi hea meel selle üle.

Psühholoog: Sest me rõhutame, et meie asi on neid aidata. Me ei hakka nende vigu otsima või neid süüdistama.

Kas nõustuite väitega, et noored on hukas?
Karjäärinõustaja: Ei nõustu! Mitte mingil tingimusel!
Psühholoog: Mina ka ei nõustu. See on alati nii olnud, et on inimesi, kes seda arvavad. See on olnud nii läbi sajandite ja see jääbki nii olema. Lihtsalt inimesed ja põlvkonnad on nii erinevad. Vanematel inimestel on raskem mõista pealetulevat põlvkonda.

Sotsiaalpedagoog: (kõik naeravad) Miks te naerate? (mõtleb) Jah, nõustun küll! Ma ei saa öelda, et see kõikide kohta kehtib. See, mida ma näen, on nö „vaba kasvatuse vili“. Noortel on tihtipeale karistamatuse tunne. Nad arvavad, et võivad teha seda, mida tahavad ja ma võin öelda, et kahjuks on kodusid, kes seda soosivad. Kas noorus on hukas või...

Karjäärinõustaja ja psühholoog: ... on lapsevanemad hukas! See tähendab, et on muutunud suhtumine piiride seadmisse ja kasvatusse
üldse.

Mis on teie töös rõõmustavat?
Karjäärinõustaja: See, et ma ikka näen, et noored on asjalikud ja entusiastlikud. Kui ma nendega räägin nende tulevikust, siis ma näen, et neil on ideed ja mõtted; nad on toredad! See rõõmustabki, suhtlemine noore inimesega.

Psühholoog: Ma saan aru, et sotsiaalpedagoog näeb koolielu kõige hullemat poolt ning et ta näeb just neid hästi probleemseid lapsi ja nende vanemaid, kellega mina ei puutu nii palju kokku. Ning eks sellel meie arvamuste lahknevus ka põhineb. Aga mu jaoks on rõõmustav see, et kui ma näen, et mõni laps on tõesti abi saanud. Ta tuleb välja ja vaatab mulle säravate silmadega otsa ja ütleb aitäh. Mulle meeldib, kui ma näen, et ma olen saanud last aidata. Õnneks sellist sõimavas stiilis vastust ma pole veel saanud. Võib-olla kunagi see tuleb, inimesi on erinevaid.

Sotsiaalpedagoog: Mina toon kohe vastukaaluks, et mina olen küll sõimata saanud, sõimukirju saanud jne. Alguses see läks südamesse, aga nüüd ma olen aru saanud, et see ongi minu töö. Mulle meeldib mu töö ja mõesti naudin seda. Nii üllatav kui see ka pole. Ma olen õppinud seda, et kui on väga rasked olukorrad, siis iga väiksemgi muudatus muudab asja positiivsemaks. Mulle valmistab rõõmu see, kui ma saan midagi ära teha, et aidata.

Tugisüsteem räägib komisjonist:
Meie kooli tugisüsteemi moodustamegi siis meie kolm. Selliste keeruliste juhtumite puhul, me istume kõiuk kokku ja esialgu räägime lapsega või siis tema vanematega. Alati võib sinna kaasata ka õpetaja ja juhtkonna. Igaüks saab oma valdkonnast abi pakkuda. Et tihti võib õpilane
tulla komisjoni ette ja vaadata meid kõhedusega, aga kui rahulikult hakata rääkima, siis ta mõistab, et tegelikult pole meie eesmärk kindlasti mitte karistada. Komisjon on üeni toetava mõttega. Me ei tule kokku selleks, et rünnata või pahandada. Selleks ajaks on ilmselt ta oma karistused juba saanud. Komisjon koguneb kokku vaid, et otsustada koos õpilasega, mida edasi teha.