10. klasside meediaõpilaste arvamusi etluskonkursilt.
10. novembril peeti MRG-s etlejate konkurssi, kus 5.-12. klassi õpilased esitasid Doris Kareva ja Lydia Koidula luulet. Alljärgnevalt valik meediakursuse õpilaste tähelepanekutest.
Luule on noorte seas populaarne, sest esinejaid oli palju just 5. klassidest.
Esinejad olid rahutud, ning ärevas meeleolus. Kes kordas kiiruga oma luuletust, kes püüdis sõbraga juttu ajades pingeid maandada. Õhus oli tunda pinget.
Rahvast oli palju, lausa hirmuga mõtlesin, millal koju saa. Kuid kui esimesed õpilased lugema tulid, unustasingi end kuulama. Eriliselt jäi minu kõrvu kumisema Karmeni esitatud Doris Kareva luuletus, mille mõtte suutis ta tõesti edastada. Kuna ma kujutasin seda kõike ette, tekkis veelgi suurem tahtmine koju saada, seekord oma Põlva koju. Üpris paljudel oli närv sees, kuid oli ka õpilasi, kes olid lausa võrratud esinejad. Meeldis Merilyn, kellest kiirgas enesekindlust ning kes oli lugedes väga konkreetne ja ilmekas.
Üldiselt loeti luulet nii nagu õige on emotsiooniliselt, tunnetega, paraja kiirusega. Kuulsin ka esinejaid, kes kiirustasid liialt, ei pidanud pause, esinesid tundetult. Kogemustest tean, et närvid ja pinge võivad vahepeal esinemise rikkuda.
Head esinejad olid valitud! Tore!
Merli alustas luuletust kiirelt, kuid luuletuse käigus tundus, et oled selle sees. 5. klassi poiss oma lausega
sõimas ema läbi, suutis terve saali naerma panna. Karl-Kristjan pani rahva valjult aplodeerima, sest tema esinemine haaras kõiki kaasa. Merili emotsioonid olid parimad!
5.-7. klass võttis enamus etlemist kui ridade lugemist, kuid oli ka selliseid, kes luuletusest aru said. Noorematel jäi tihti puudu just enesekindlusest. Mida vanemad inimesed, seda paremaks läks lugemine. Etlemisel on tähtis et inimene saaks aru, mida ta loeb ja ta peaks tahtma seda mõtet ka teistele edasi anda. Luuletus peab olema peas, siis saab tähelepanu pöörata ilmekusele. Üritusest jäi hea mulje, on näha, et iga aastaga tekib suurem huvi etlemise vastu. Palju edu kõikidele etlejatele.
Algul tundus, et esinejad kardavad lavale astuda. Hakkas kahju noorematest õpilastest, tundus nagu oleks nad sunniviisiliselt võistlema saadetud. Üks tüdruk luges lausa raamatust maha, mis tundus ebaõiglane teiste suhtes. Üsna lihtsalt ja südamlikult luges üks ruudulise särgiga poiss. Häiris, et mõned õpilased pingutasid nii emotsioonide kui ilmekusega üle. Juhtus, et luuletus läks meelest ja väga tublid olid need, kes end kogusid ning jätkasid. Üks väike armas poiss luges nii armsalt luuletust, tema hääl kord tõusis ja siis langes.
Mulle meeldisid lugejad, kes lugesid ilmekalt, kasutasid miimikat ning kes teadsid, millest räägivad. Sellised olid mõned gümnaasiumiklasside õpilased, kuid loomulikult ei saa neid võrrelda tublide põhikooliõpilastega, kellel on rohkem julgust tulla sellistele üritustele osalema. Algul arvasin, et luuletuste kuulamine muutub igavaks, kuid isegi mina pidin oma sõnu sööma ning ma sain täiesti meeldiva kogemuse.
Mulle ei meeldinud see, et paljud lugesid vaikselt, ma ei saanud sõnadest aru. Mõned lugesid liiga kiiresti ega pidanud pause välja. Kui oli minu klassivenna Karl Kristjani kord, siis minu klassikaaslastel läksid näod naerule. Ta lugemine meeldis mulle, ilmekalt, selge häälega, emotsioonid olid õiged.
Jäi häirima 5. klassi tüdruku luuletus, kellel polnud kummastki luuletusest ridagi meeles. Huvitav oli jälgida Maarja esitust, mis oli ilmekas ning rikastatud erinevate liigutustega. Väga silmapaistev ning minu isiklik lemmik oli Ursula, kelle esitlus oli julge ning ilmekas.
Ingridi luuletus viis mind tagasi lapsepõlve, kui käisin lasteaias, kui mul oli palju aega, kui ma suvel sooja päikese käes ajasin liblikaid taga. Luuletus tekitas rõõmu ning suve tunde.
