Lindude programmiga Sagadis
Kevad käes! Rändlinnud jõuavad koju.
Sagadi metsamuuseumist kostis 12.aprillil kõva kopsimist – seal meisterdasid lindudele pesakaste Sõmeru Põhikooli kuuenda klassi poisid ja tüdrukud, kes olid tulnud Sagadi looduskooli lindude programmist osa saama. Saabudes vaadati kõigepealt slaidiprogrammi meie kõige tavalisematest kevadekuulutajatest ja kuulati nende laulu lindistustelt. Tore oli ära tunda nii mõndagi vilistamist ja säutsu, mis sind kevadel õues tervitamas, ning teada saada, kes need lauljad on.
Teooria selgeks tehtud, suunduti retkejuht Peeter Hussariga koos Sagadi mõisaparki, et seal lindude hääli kuulata ning uurida, millised sulelised pargis puuõõntes ja pesakastides pesitsevad. Eriti haruldane vaatepilt oli rähni suur laastamistöö, kus üraskite otsingul oli lind kuivanud puusse toksinud poolemeetrise läbimõõduga augu ning pisut kõrgemale veel paar-kolm pisemat, puu all aga laastupuruhunnik nagu oleks siin kobras tegutsenud.
Lõpuks saabus praktika aeg – Peeter Hussari näpunäidete järgi hakati pesakaste meisterdama. Materjaliks olid hööveldamata lauad just seepärast, et mööda seda karedat pinda on linnuoegadel hea üles ronida, kui pesast väljasaamise aeg käes on. Samuti ei pea pesakasti materjaliks võtma värsket saematerjali – vabalt võib selleks otstarbeks kasutusele võtta õues vettinud ja juba halliks luitunud lauajupid, toonitas P.Hussar. Et iga linnuliik vajab erineva avaläbimõõduga pesakasti, oli paljudele uudiseks. Pesakastid valmistati nii, et neil käiks katus lahti, sest selgus, et neid on vaja igal aastal puhastada, muidu saab kast varsti pesamaterjali ääreni täis ning sinna siginevad parasiidid. Üheskoos arutleti selle üle, kas pesakasti lennuava alla on vaja teha õrs, kus lind saaks istuda ja rõõmsalt laulu vilistada nagu me tavaliselt kuldnokka pildil ette kujutame, ning jõuti eitava vastuseni. Saagimise ja naelutamisega said võrdselt hästi hakkama nii poisid kui ka tüdrukud. Valmistatud pesakastid jäeti Sagadi mõisapargi lindude käsutusse. Veel aastate pärast võib nii mõnigi pargis jalutaja puu otsas ära tunda oma kätega meisterdatud pesakasti, mille põhja alla said autorite nimed kirjutatud, sest üks pesakast peaks vastu pidama kümmekond aastat.
