Armas koerake
Kirjuatasin selle luuletuse, et seda lugeda Kalju Lepiku luulevõistlusel.
Luuletuse mõte tuli mul talvel kuidagi mõeldes loomadele.
Nägin üht koera kena,
tean see oli tema.
Teda tahtsin enda juurde,
oma koju, südamesse suurde.
Vaatas, lootis, et märkan teda,
südames juba teadsin seda.
Endale võtsin ja lulsin üht viit,
ära iial mu juurest lahku siit.
Koerake, armas, sind jätta ei saa,
minu jaoks liialt tähendad sa.
